Helvetica

Teksti autor on meie disainer Risto:
On kolmapäev. Hilinenud lõunapausi kõrvale loen Kristjan Mändmaa artiklit tüpograafia seisust Eestis ja mujal. See teema huvitavat paljusid inimesi niipalju kui rääkida värvi kuivamisest seinal. Hmm, milline otsekohesus! Muidugi on seis tõesti hull, sest kes küll viitsiks mõelda fondist!
Kuigi ühest küljest snobismina näiv targutamine on tüpograafia graafilise disaini üks olukisemaid eriharusid… Nojah aga see selleks. Võibolla on sinu kuulajaks just üks neist “kuivava värvi inimestest”. Siis soovita talle kindlasti seda filmi. Ja siis KUMUsse.

Omajagu visuaalne koomika oli filmi sissejuhatus kus Gary Hustwit ja Kristjan Mändmaakõrvuti seistes vahva paari moodustasid (väike ja suur mees). Paar sõna sellest, et tegelikult on ta (Hustwit) juba väsinud küsimustele vastamast ja üleilma rändamisest. Veelkord Hustwiti hüüatus Mändmaa suunas “Just look at this man!” Ja saalitäis huvilisi võis hakata vaatama algustiitreid, mille käigus trükiti ära filmi pealkiri. Nii mõnus algus, et söö ära. Nagu kokandussaade!

Kogu filmi dünaamika oli ülesehitatud intervjuudest ja nende vahele hoogsalt monteeritud linnapiltidest, kus kõikjal oli näha Helveticat. Vahepeal tundus juba, et enimkasutatud font ongi ainukasutatud. Kuid seda hirmu maandasid humoorikad intervjuud, kust sai kuulda, et on ka muid kirjatüüpe…thanks god!

Hämmastav kuidas ta oli saanud ühte filmi niipalju tüpogurusid! Ja nad on tõesti olemas! Ja nad oskavad rääkida! Ja nad teevad nalja! Muuhulgas võis näha Helvetica sünnikodu Svetsis ja kuulda kuidas Helvetica oma nime sai. Ja ka sellest, miks maailm vajas 50-ndate lõpus sellist fonti. Ja muuhulgas ka et Iraagi sõja font on — Helvetica (sest, mis muud ta saaks olla!). Asi mille peale ju võiks tulla aga ei tule, sest see font on kõikjal. Ta on nii iseenesestmõistetav nagu õhk, nagu valge paber.

Miks üldse teha filmi tüpograafiast, fondist. Helveticast? Kindlasti mitte ainult seepärast, etHelvetica vajas oma 50-ndal sünnipäeval väärikat sünnipäevakinki… Seda Hustwit isegi ei maini. Ta räägib, et kuna sellist filmi polnud keegi varem teinud ja tema nii kangesti tahtis seda filmi vaadata, ei jäänudki suurt muud üle kui ise filmima asuda. Kui ta alustas, ei tundnud ta mitte ühtegi fondiguru. Ta polnud teinud veel ka ühtegi filmi… Ja ta maksis kõige eest oma isiklike krediitkaartidega. Kõige parem lause, mis kõlama jäi oli see, et ta teeb filme selleks, et teada saada asjadest, mis teda huvitavad (ja tema jutu järgi pole neid just vähe!). Ja ühtlasi üleskutse — tehke film oma tuttavast disainerist. Filmige, intervjueerige, dokumenteerige ja võite teada saada kõige huvitavamaid asju!

Tore on sellistel üritustel näha, et kohalik disainikommuun eksisteerib. Võimalus kohtuda vanade tuttavatega, kes muidu ekraanide taha varjuvad.

PS. Hustwit lubas, et kuuleme tast varsti jälle seoses uute filmidega.

PPS. Filmi Arialist ei tule, kuigi selle fondiga olla seotud isegi põnev mõrvalugu.

Lisa Kommentaar