Kukk või kana, noor või vana

Selleks, et reklaamid oleksid (kulu)efektiivsed, tuleb need suunata mingile kindlale sihtgrupile. Mida täpsemalt sihtida, seda suurem on võimalus, et tarbijad liimile lähevad esitatavast infost hoolivad ning kui sõnum neile sobib nagu lusikas kõrvaauku, siis ka nõnda teevad, nagu reklaamija soovib. Võib muidugi ka kõigi inimestega rääkida, igaühele reklaamsõnumit esitades, ent see on just täpselt nii kallis variant nagu kõlab. Seega — õige sihtgrupi leidmine ning just nendega rääkimine on oluliselt efektiivsem ja soodsam, kui lihtsalt huupi oma sõnumeid karjuda lootuses, et mõni inimene neist ka huvitub.

Sihtgruppe võib koostada inimeste mistahes omaduste alusel. Kõige lihtsam ja levinum viis seda teha, on valida sihtgrupiks teatud vanuses mehed või naised. Siinkohal on muidugi eelduseks, et küllap mehed ostavad autosid, roboteid ja alkoholi ning naised kõike muud, mis kodus vaja (ehk siis päriselt olulisi asju) — süüa, majapidamistarbeid, tervisetooteid… Nagu näete, läheb nii lihtsustatud jaotusega üsna kergesti rappa, ehkki tuleb tunnistada, parema puudumisel toimib ka see.

Nagu öeldud, on õige lihtsamad viisid sihtgruppide määratlemiseks kasutada demograafilisi omadusi, nagu sugu ja vanus. Kõige lihtsam ei ole aga alati kõige mõistlikum lahendus, ning on tõsi, et see mitte ainult ei süvenda steretüüpe, vaid on üksjagu kahjulik mõtlemismudel ka ettevõtete jaoks. Miks täpsemalt, sellest peagi. Enne aga tahaks ära õiendada ühe väärarvamuse. Nimelt et stereotüüpide olemasolus tulekski eelkõige reklaamitegijaid süüdistada. Ep ole see asi nii, sest mugavad turundajad hakkasid lihtsuse huvides ära kasutama just nimelt olemasolevad steretoüüpe, mis kahtlemata suures osas ka reaalsusel põhinesid. Üks põhjuseid oli kanalid, kust vastavaid sihgruppe leida. Kanalite piiratus ning nende üsnagi homogeeniline tarbijaskond. Jah, ka inimesed ise tundsid end rohkemal määral mingis rollis olevat ning kõikumisi tolle rolli piirest välja ei julgetud eriti ette võtta. Kuni hakkasid toimuma kõiksugused soolised ja maailmavaatelised revolutsioonid, mis rollide piirid nii ära ähmastasid, et turundajatel kõhe hakkas. Muretseti, et kuidas oma sihtgrupini nüüd üldse jõutakse. Kust leida vanu inimesi kui vanad inimesed jõlguvad noorte kanalites? Ning üleüldse, kes see vanem inimene on, kui aina enam hakkas tunduma, et nooruk on alla 35ne?

Selge see, et seni kehtinud stereotüüpidets kinni hoides ja oma lähtepunkti muutmata juhtus mõne aja pärast see, et reklaamide (nagu ka näiteks filmide) reaalsus ning päriselu hakkasid mõneti lahku kasvama. Uus aeg nõudis uut mõtlemist ning tegelikult see ka saabus. On tõsi, et mõni kaup läheb eriti hästi just vanemas eas inimestele, näiteks proteesiliim. Ning mõni kaup on eriti populaarne noorte seas, näiteks akneravimid. Kuid lisaks neile on maailmas tohutult palju tooteid ning teenuseid, mille tarbimise puhul pole vähimatki vahet, kas oled noor või vana.

Just selle pärast hakatakse demograafilise profileerimise asemel aina enam vaatama inimese muid omadusi. Intellektuaalseid, kui soovite. Praegusel ajal on kõige uuenduslikum ja mõistlikum viis sihtgruppide määratlemiseks see, kui seda tehakse inimeste huvidest lähtuvalt. Ei ole vähimatki vahet, kas tegemist on mehe või naisega, lapse, nooruki või pensionäriga ning nii see peakski olema. Kui teda ikka huvitab toode, mida üks või teine ettevõte toodab või teenus, mida vastav firma pakub, siis peaks teda tervitama iga rahanäljas äri. Ehki siis iga mõistlik ettevõte maailmas.

(Artikkel on kirjutatud “Erinevus Rikastab” projekti raames välja antud Postimehe vahele ilmunud erilehe jaoks)

cialis

Lisa Kommentaar