Lexus, Nexus ja Fluxus

Teksti autor on meie disainer Romer:
Elasid kord kolm põrsakest: Lexus, Nexus ja Fluxus. Ühel imeilusal hommikul astus Lexus oma pappmajakesest välja, hõõrus uniselt xenoonsiniseid silmi ja kratsis mõtlikult roosteplekki oma karvase tagumiku peal.
Ta oli näinud kohutavat und musta suitsu ja udusse mähkunud mahajäätud cityst, mille hämaratel tänavatel jälitasid teda väikesed kuid tigedad, langeva graafikuga börsiindeksid, nagu kiskjalik rohutirtsuparv, ning mida kiiremini ta eest ära püüdis joosta, seda rohkem kleepusid tema D&G kingad suurte nätsulärakate külge asfaltil ja kogu seda õudust saatis kusagilt kostev lakkamatu tümps…
Tagasiteel postkasti juurest paranes Lexuse tuju märgatavalt kui roosaka ajalehe vahelt hüppas sädistades välja ja pistis jooksu paarkümmend tõusva graafikuga börsiindeksit. „Röh-röh…“ mõmises midagi Lexus ning vaatas heldinud pilgul põõsa poole, kuhu indeksid olid kadunud. Siis aga märkas ta läbi kahemeetrise raudaia naabrimees Nexust, kes basseinis, sõrad püsti, rohelise täispuhutava krokdilli peal õõtsus, longeri purk rasvase kõhu peal läikimas. Veidi eemal püüdsid pilku kaks põlvi nõksutavat, kommis näoga chikki; kõva tümps oli lõppenud juba tunni aja eest. Päike hakkas muutuma talumatuks, Lexus raputas tüdinult tuhvlit oma vasaku jala otsas, mille talla külge oli kleepunud üksik lömastatud börsiindex.

Fluxus elas Lexusest ja Nexusest natuke eemal, New Yorkis, kus ajavahe Lexuse ja Nexusega oli 7 tundi ja 55 aastat. Sõbrad kutsusid teda Georgiks. Georgi majas ei olnud kohta, kus ei oleks leidunud kõikvõimalikke ja päris tavalisi esemeid; kõik need asjad olid kusagil ja kellegi poolt inimkonna hüvanguks valmistatud. Mõndasid tavalisi esemeid, mis olid tavalisemad, kui teised tavalised esemed tema kodus, hoidis George karpides, kuhu oli peale esemete lisatud ka peotäis põnevaid ideid. Tollel imeilusal hommikul ärkas George oma voodis, tõusis ja läks tualetti. Sulgenud enda järel ukse jäi ta liikumatult mitmeks minutiks seinal olevat pissuaari silmitsema, millele läbi kõrge, tuhmunud klaasidega akna langes hommikuse päikese jumalik kiir; tänavalt kostus summutatult autode müra.
Duchamp“ ütles pissuaar lõpuks; „Orkut“ mõtles George. …

KUMUs näidatud dokfilm algsest Fluxusest ning selle vaimsest liidrist George Maciunasest tundus kinomatograafiliselt igav ja aeglane, võrreldes näiteks kaks nädalat varem nähtud dokfilmiga Helvetica’st, mille ajalugu ulatub läbi nende samade aastate. Filmi pärliteks olid dok. kaadrid Fluxuse happeningidest, seevastu intervjuud kunstnike endiga tundusid sama huvitavad kui mõne pangatelleri selgitus pensionisamba olemusest. Võimalik, et vanadel tegijatel polegi midagi rääkida nendest aastakümnete tagustest rohketest perfoomentsitest, kuna perfoomentsi tegevus toimub ühes hetkes (selleks tuleb kohal viibida) ja sellel samal hetkel saad mingi tingitud elamuse osaliseks – mida pärastise jutuga (oih, tead, mida ma nägin/tegin) kuidagi ei saavuta. Pealegi on igal ajastul omad happeningid ja ilmselt see, mis shokeeris 60‘, 70‘ aastatel ei tee seda praegusel ajal kuid on jätnud oma märgi. Niisiis, kokkuvõtteks tundub, et Lars Movin oleks võinud teha selle filmi 10 aastat varem, kui sai oli veel soe.

Aga mis sai Lexusest ja Nexusest? Olenemata ja teadmata sellest, et Fluxus avas kunstimaailmas nii mõningaid uusi uksi ja avardas või muutis ilmselt väga paljude inimeste maailmavaadet, elavad nad siiani oma täisväärtuslikku elu ja on alati meie lähedal, meiega koos :)

Peace!

Lisa Kommentaar