Retk Naissaarele

Teksti autor on Anti.
Juhtus nii et juunikuu üheksateistkümnendal päeval tabas Kala-kampa taas motoorne rahutus, millest initseerituna leidsime endit ühe merealuse pardalt ja tunnike hiljem maaliliselt Naissaare rannal.

Ehkki meie matkasiht oli küll teada, tundus esimese valuga saare pinnale astudes siiski ebaselge suund, kuhu poole peaksime sammud seadma. Kohalik kellega juttu tegime osutuski asiseks vedurijuhiks, kellelt ka mõningad vajalikud vihjeid saime, et lääne poole suundudes kohtame metsas baaridaami… uskumatu, aga mainitud kohas ta meid ootaski, pühendas paar minutit oma kallist ajast meile ja läks siis tagasi töömeestele lõunat vaaritama.
Viimased istusid palgijupil, arutasid maailma asju ja rüüpasid peenemaid jooke…. Hiljem selgus, et üks neist oli soome juurtega asjapulk, ilma kelle loata ei tohtivat saarel ühtegi metssiga lasta. Me ei hakanud siiski luba küsima, kuna jaht polnud sedapuhku päevakorras.

Kohaliku tava järgi võis saarel grillida ainult kohalike kägidega. Seda me ka tegime. Hiljem suundusime saare lääneosas asuvat Kaljuste lauluküüni otsima, põigates vahepeal läbi ka militaarsürreaalsest muuseumist. Küün oli äge ja samuti selle ümber sebivad tegelased, kes keelitasid meid õhtusel üritusel osalema, aga me ei võtnud vedu — ehk mõni teine kord.
Kui ka kohalik surnuaed oli ära nähtud, suundusime tagasi laagriplatsile, kus poisid üritasid üht ägedat raudtee sõiduriista rööbastele saada ja saidki… No pärast olid mõnel mehel selgroolülid vales järjekorras, aga mehed teadagi ei nuta.

Laevukese peale tagasi vurasime kohaliku rongiga, mis meenutas küll pigem lahtist kaubavagunit, aga muidu oli igati asjalik.
Eesti saared on mõnusad, eriti suvel. Leidke teiegi mõni hetk ning minge ja laske enda sisemisel kõvakettal puhastuda. Meid viib järgmine retk… no eks elu näitab kuhu. Siis võtame kindlasti telgid kaasa ja jääme kauemaks.

Lisa Kommentaar